Meie esimene reis matkaautoga – Läti ja Leedu

Kõik reisid algavad kusagilt. Meie jaoks algas seekord midagi päris uut – esimene päris reis oma matkaautoga. Suurt marsruuti lukku ei pannud. Mõte oli lihtne: sõidame lõuna poole, võtame rahulikult ja vaatame, kuhu tee meid viib. Tagantjärele oli see ilmselt parim võimalik plaan. Meie kõige esimene ööbimispaik oli Lätis Camping Apalkalns – maaliline kämping otse järve kaldal. Ja just seal saime esimest korda aimu, milline see matkaautorahvas siis tegelikult on. Üldmulje? Meist natuke vanemad, väga rahulikud ja kuidagi mõnusalt omas rütmis inimesed. Kell 23 oli kämpingus täielik vaikus. Mina olin üsna kindel, et hommikul kell seitse hakkavad uksed paukuma ja inimesed ringi toimetama. Ei midagi. Kell kaheksa – vaikus. Kell üheksa – ikka vaikus. Alles kümne–üheteistkümne paiku hakkasid esimesed matkaautode uksed avanema ja inimesed riburada välja tulema. Kes hommikust sööma, kes kohvi jooma, kes otse järve ujuma. Siis saime aru, et võib-olla ei peagi matkaautoga reisides kuhugi kiirustama. Edasi tulid Läti linnad – vanad puumajad, munakivitänavad, väikesed jõed ja sillad, turud, kohvikud ning hoovid, kuhu tänavalt vaadates ei oskakski sisse keerata. Mõnes linnas jätsime matkaauto kämpingusse ja võtsime appi tõukerattad. Väga kiiresti sai selgeks, et need kaks on matkaautos päris hea varustus – auto jääb rahulikult oma kohale ja linn muutub korraga palju väiksemaks. Liepāja oli hoopis teistsugune. Natuke tööstuslik, natuke boheemlaslik ja mere ääres täiesti omaette maailm. Vanad